Abigeil Ploom

Minu tõeline loomus, kirjutanud Abigeil:

Kolmeaastaselt lahkusin Filipiinidelt ja sattusin Pohnpei saarele – paika, kus loodus rääkis sosinal ja möirgel, kus ookean ulatus lõputult silmapiirini ja maa hingas taltsutamatut vaimu. Minu lapsepõlv oli pidev liikumine, mis kõikus kui tõusud ja mõõnad, ent samal ajal juurdus sügavalt looduse õpetustesse.

Mäletan värske mulla lõhna pärast vihma, nähtamatute olendite vaikseid hüüdeid öös ja tuule vihinat, mis kandis lugusid, mida mõistis vaid süda. Mind ümbritsenud maailmas oli paradoks – rahulik, ent võimas, paigal, ent pidevas muutumises. See õpetas mulle, et ilu peitub alistumises – nii rahu kui ka tormi omaks võtmises.

Kunstist sai minu pelgupaik, sõnadest sügavam keel, ruum, kus sain tõlkida oma tundeid ja mälestusi, mis mind kujundasid. Selle kaudu õppisin andestuse graatsiat, aktsepteerimise rahu ning lahtilaskmise vaikset jõudu – nagu tuul, mis liigub vabalt tundmatusse.

Minu kirg kunsti vastu on sügavalt seotud abstraktsega – see peegeldab sisemaailma keerukust ja nähtamatuid teekondi, mida me kõik läbime. Soovin, et minu looming tuletaks sulle meelde: sa oled võimeline kasvama, muutuma ja kogema elu selle kõige täielikumal kujul. Me kõik kanname endas vastupidavust – edasi liikuda, ellu jääda, edasi minna.

Oma kunstiga ulatun sügavate mälestusteni, tuues esile tundeid, mis tihti jäävad väljendamata. See on kutse – mõtiskleda, tunda, ühenduda. Sinu kogemus loeb, sest kunst ei ole pelgalt eneseväljendus, vaid ka peegel neile varjatud sügavustele, mis elavad igas vaatajas.

Minu looming, milles põimuvad abstraktne ja naturalistlik, on peegeldus minu teekonnast – ilu, võitluse ja elu lakkamatult muutuvast loost.

Abigeil Ploom